..kui mandlite pärast oli haiglasse asja ..

Esmaspäev. Endameelest pakkisin kaasa kõik hädavajaliku. Takso oli punktipealt kell 6.40 all mind ootamas. Käeriba järgi registreeriti mind haiglasse sisse 6:59. Kiire värk. :)
Asjad garderoobi ja ühe õe järgi pidime siis suunduma palatitesse?
Ei tahtnud mind Kirurgia I ega II osakond ja lõpuks kolmandasse sobisin. Pidin täitma blanketi kus olen nõus, et häda korral võidakse mulle verd transfeerida ja et kui on vaja siis mingeid uuringuid teha, kus võib olla kiiritust ja mingite vedelikke sisestamist, et siis ekraanidelt mingeid tähtsaid asju näha. Võttis kõhedaks, aga kirjutasin alla, lootes, et midagi sellist ei juhtu. hih.
Ja siis õeldi, et olen 5nda korruse palatis nr 5 (seal oli lisaks veel 5 inimest), aga koht ei oelnud veel vaba ja ma pidin ootama. Ootasin siis mingi 1,5 tundi - lugesin "Minu Moldova", mille olingi igavuse peletamiseks kaasa võtnud. Siis tahtis arst mind ülevaatusele. Tegin suu lahti ja kõik. Siis ütles, et umbes tund aega läheb veel ja siis on lõikus.
Läksin tagasi 5ndale sinna ootekohta ja tunnid möödusid raamaturiiulile toetudes magades. :)
Lõpuks 11-12 vahel, ei mäleta täpselt, pidin minema riideid vahetama (haigla öösärk ja hommikumantel), et siis ratastoolis opituppa suunduda. Mulle tegi see tõsiselt nalja. Olen ju täiesti terve inimene, miks peab keegi mind vedama? Aga mõtlesin, et las siis olla. Liftis, kuhu läksime, oli juhuslikult üks hästi nummi noormees :) - nagu tänx!
Siis jõudsin opiruumide eelruumi, kus uuriti, et kas olen ikka Edith ja et ma end nüüd pikali paneks sinna lauale ja kallistaksin end. :) (et ükski bakter opituppa kaasa ei tuleks). Ja siis nagu filmis lükati voodit läbi mitmete ruumide ennem kui kohale jõudsime, mina nägin ainult laeplaatide vahetust. :)
Opituba - üks õde hakkas kohe mehkeldama - kanüülid, südame kuulamiseks mingid napid külge mulle jne .. ja siis tuli üks mees ja ütles, et tema on hüpnoosi arst ja et ta loodab, et mulle sobib, kui ma opi ajal midagi ei tunne. Olin nõus :)
Ja siis pani maski nina juurde ja ütles et võin varsti uniseks muutuda. Ja siis just vaatas mu vasak silm vasakule ja parem silm paremale (vähemalt siuke tunne oli) ja .......
...... ja järgmine asi on see, et ma ärkasin ja hullult värisesin (välja paistis see vb nagu tõmblemine vms), mäletan et üks arst ütles teisele, et kuule see vist hakkab oksendam. Teine arst tuli minu juurde ja küsis kas iiveldab, ütlesin nii kuidas suutsin, et ei aga jõhkralt külm on!! Väga külm oli !- ei teagi, millest see nii oli. Ja siis sain sooja termoteki alla.
Veel meeltesegaduses olles toimetati mind palatisse, mis oli hoops 8ndal korrusel number 7 (hiljem sain teada). Isegi ei tea mis osakond see oli. Ja õnneks üksikpalat. Ja pm magasin terve päeva ja öö maha.
Teisipäev. Hommikueine (jogurt) ja arstiülevaatus ja õpetussõnad järgmisteks päevadeks.
Pupi tuli haigla järgi ja suundusin siis koju. Sain endameelest täitsa okilt rääkida ja asi ei olnudki nii hull kui arvasin. Kuigi jah, süüa sain ainult valuvaigistite saatel ja pigem ei tahtnud üldse midagi. Aga nagu arst ütleski, siis läks päev päevalt järjest hullemaks.
Nüüd ongi käes pühapäev (mil ma arvasin, et olen juba enamvähem kõbus:)) ja lebon teki all. Neelates tunnen kõrvetavat valu ja söök jääb süües kurku kinni.
Muidu on tunne tegelt täitsa ok. Aga rääkida on valus ja häält väga normaalset ei tule.
Panustan järgmisele nädalale nii söögi kui paranemise osas!!

Trallala :) - muidugi ei pea vist mainima, et mu unistused koosnevad hetkel enamjaolt toitudest: pastad, burgerid, kotletid ja eriti just pehme võisai vorsti ja piimaga. Oi kuidas ma mmmmm teen kui seda süüa saan. :)