Natuke siis reisist üldiselt..
Reede - 2.mai
Juba töö juures oli kerge sabin sees - mõtted palmidel ja rannamajal. Reedel oli veel töökaaslastega kerge shampus (niisama reede puhul), mõned naljad nagu meil ikka kombeks ja olingi läinud. Mihkel veel küsis, et kuidas ma ikka puhkan kui läpakat kaasa ei võta. Ju tegi iroonilist nalja ;)
Tondi selverisa veel viimased ostud reisi jaoks ja jalgsimatk koju ja pakkida veel viimased asjad. Samal ajal siuhvilks pelmeenid pannile, veel samal ajal triikmas köögilaual. Duss. Ja korras ma olingi.
Ootasin Pupit, kes koos Mariniga pidid mind lennujaama viima. (Enne seda helistasime Katsiga üksteisele korduvalt, et kui raske see kott ikkagi on jne ..:)).
Lennujaamas haaras Marin fotoka ja kukkus jalgu pildistama. Tal olla vaja olnud Anne artikli jaoks. :)
KAllistused nii Pupilt, Marinilt kui Katsi emalt ja läind me olimegi.
Check in:
Kadri kott - 18,4 kg
Edithi kott - 16,4 kg
Pireti kott - 13,8 kg (mis ta üldse kaasa võttis ?) :)
Piip- piip - turvakontrollis läbi minnes unus telefon taskusse :) Kats unustas passi kasti ja pidin siis selle ka kaasa võtma. Oh teda.
Katsiga uurisime wc võimalusi, kui tagasitulles oli Piret juba mingi Soome kuti Anttiga juttu alustanud. Lootus Berliinis öömajale saada ei olnud veel kadunud. Põhjus miks Antti läbi Tallinna sõitis oli see, et otselennud Soomest Berliini olid juba välja müüdud.
Meie lootus öömajale saada, siiski hääbus.
Lennuk.
Kuna Kats on teada-tuntud mustahuumorineiu, siis avaldus see ka lennukis. Ta küsis, kas ma seda laulu tean: "Lennuk kukkus alla, kõik jäid ellu, leidsin tänavalt ma uhiuue kellu"..
See laul oli nende jaoks kes lendamist kardavad - päris hea.
Võin juba ette õelda, et nalja sellel reisil sai üksteise kulul rohkem kui 1 00 000 korral.
Lennykis tegime nalja nagu ikka ja unistasime villadest.
P.S Mul kulus ühe lennu jaoks terve karp Katsi Orbit Dropse :) - Oh seda kõrvade lukustumist.
Maandusime . Leidsime pesa - lennujaama nurgas.
Uni.
3. mai - laupäev.
Katsil hommikukohv. Minul kirjaminut. Pirrul lebopoos ja samal ajal tallub minu varbaid:)
Pessu.
Teel läksid ka esimesed sms-d vanematele, et kõik on ok. Armas ju, et nad ka muretsevad.
Hommiku tunnuslauluks oli: "MMM, nii kuumad on su käed, päikest nagu oleksid hoidnu peos... mmmmm....." :)
Kats loed raamatut "Süütuse aeg" ja ma olen niisama. Ikkagi kell 6 hommikul.
Lõpuks ometi vaid 5 tundi check in-ni.
Cindy's Dineris veetsime 3h. Ausalt õeldes järgmine kord kindlasti võtame otselennu"
Kommid ostetud ja käes on lennuaeg, 3h ja 20 minutit.
P.S Üks seebikast väljakaranud vana talumees piilus Pirrut mitu korda. Ennustasime, et ta lennukis kindlasti istub kas Saare ette või kõrvale. Arvake ära, ta istus ta taha. :S
Iuuu.
"Haribo teeb lapsed rõõmsaks, isad-emad lõbusaks" - kes siis seda laulu ei tea. Kuna ma neid komme sõime, siis ka laulsime seda laulu :) - minu eestvedamisel.
Malagasse jõudsime 20 ajal ja rentisime auto. Kõik oli tore. Olime õnnelikud, et auto nii ilus oli :)
Hakkasime siis parklast välja sõitma. Seal on mitu korrust (parkimismaja). Auto suri korra välja nagu estakaadil, kuna ei olnud harjunud sellise gaasiga. Pirr sõitis.
Ja kui hakkasime peateele sõitma, siis käis põmmm....
Ei ole ? jah, just. Meile sõideti tagant sisse. Päris hea pauk oli, istusime mingi mitu minutit autos, ei julgenud üldse vaatamagi minna mis juhtunud on. Lõpuks läksime.
Meil oli kõik ok. Paar kriimu.
Aga noormehel, kes sisse sõitis olid õhkpadjad väljas, ja käsi marraksil ja esiklaas katki. Oi.
Meil oli temast lausa kahju. Täitis ta ära vajalikud paberid ja samal ajal kui ta õsber tuli vaatama, mis juhtus, siis riivas ka meie autot.
Ehk küljepealt riivas meie autot nii et värv maas. Aga ega need hispaanlased väga vaatagi kuhu nad täpselt sõidavad.Kõik mis meile inglisekeeles nad õelda oskasid oli: Welcome to Spain. Meil oli, et tere ise ka.
Allkirjad; pildid.
Autokontroll:OK.
Kuna meil Malaga kaarti ei olnud, siis ekslesime palju. Linnast välja sõites - endameelest - sattusime kuskile sadamatupikusse kust enam väga hästi välja ei osanud sõita.
Küsisime abi ühelt mehelt, kes vist just koju jõudis.
Ta aitas meid - tänud temale!
Kahjuks magasime õige põõrde maha ja ekslesime veel, aga saime lõpuks siltidega hakkama.
Tulbid. (ohutuled - kaardijoonistamine jne)
45 km mööda kiirteed, pimedas, Antequerasse.
3 tärni hotell.
Kõigest oli ükskõik.
Hea oli olla.
4.mai.
Ärkamine.
Hommikusöök.
Üle pika aja inimene kes rääkis inglise keelt. Soovisime seda noormest nädalaks endale autojuhiks rentida, aga ei õnnestunud ;) P.S Pulmapidu samas hotellis.
Kell 8 väljasõit.
Kõik oli ok. Teed küll mägised ja sinka-vonka, aga nendega harjus.
Esimene peatus.
Hispaanlased on megaheatahtlikud teed juhatama.
Ronda - suurima jäljejätja südamesse:
...
Jätkub..
